Aidake saidi arendamisel, jagades artiklit sõpradega!
Loodus annab meile meeldiva heaolutunde. See paneb meid tundma end vabalt. Peale laastavate keskkonnakatastroofide, isegi siis, kui see vallandatakse, või võib-olla veelgi enam, liigutab meid sees miski, mis on vastupandamatu.
Nägemus karmist merest, tormidest, sihitult purjekaga seilamisest, vihmal end leotada laskmisest, surfilauaga suurima laine löömisest, metsa eksimisest, hingeldamisest keset heinamaad, ranna kaldal, mähkunud tuules, mis annab meile tiivad …
Need olukorrad ja lugematud teised sarnased annavad sageli edasi kirjeldamatut vabadustunnet või vähemalt vabastavat tunnet, mis aitab igapäevarutiiniga toime tulla ega kutsu unistama. Miks annab loodus meile vabaduse tunde?
Ja laest tähed
Olukorrad, kogemused, stsenaariumid, mis meid elavdavad, nii erinevad kui ka sarnased, sest vaatamata nende suurtele erinevustele on neil ühiseks nimetajaks loodus kontaktis temaga. Meie mõistus, iga toll nahk nõuab meilt rohkem, kui me seda kogeme panevad meid loodusega ühendust võtma, nii lihtne kui unustamatu. Nad jätavad kustumatu jälje ja toidavad meid bensiiniga, mida vajame, et sisimas elus püsida ja uskuda, et parem tulevik on võimalik.
Tahame mäetipus hingates suurte lonksudena õhku juua, meid rõõmustavad pilved, mis oma kapriissete vormidega meie ees paraad. Ja loomulikult meeldib meile mõtiskleda keset eikuskil lebavaid tähti, kui telkime metsikult või, miks mitte, sulgeme silmad ja unistame, et oleme kohal.
Maastikud haaravad endasse ja sellega on palju pistmist loodushääled, mis meid kirjeldamatul viisil allutavad. Igas metsas kõlava mühina kuulamine kannab meid maagilisel moel. Selle imelise ühenduse tunnetamiseks pole vaja viibida keset Aafrika savanni ega minna sügavale Amazonasesse. Rohelisest pintslitõmbest piisab, et ta üles äratada.
Sümboli ja inimese päritolu vahel
Aga miks paneb loodus meid end vabana tundma? Mis on see kuldne niit, mis meid sellega ühendab, mis paneb meid tundma end osana tervikust? Ühelt poolt on sümbolid, need kultuurilised tähendused, mis on osa erinevatest ühiskondadest või inimrühmad või, kui neil on universaalne iseloom, mida me jagame sotsialiseeritud olenditena läbi inimkonna ajaloo.
See on põhjus, miks me saastame metslooma kodustatud loomaga. Need hobused, kes kappavad vabas looduses, need alasti rannad metsikus keskkonnas, see linnuparv, mis hõljub läbi taeva, need ülevoolavad neitsilooduse maastikud, millele inimesed pole veel saapaid jalga pannud.
Ja laias laastus need paljad jalad, mis kõnnivad peenel rannaliival vastu linnakeskkonnas füüsiliselt ja vaimselt rõhuvat lipsu, vastandina kotti riietusele, täielikku alastust. Vabanemine kehast ja hingest, sellest ilma jäänud, samal ajal kui me supleme mõõtmatutest koskedest pritsitud veebasseinis.
Loogiliselt võttes on idealiseeritud Loodus, sümbol tegelikult. Kõik ei ole nii ilus, nagu me seda oma mõtetes maalime, kaugel sellest, kuid vabaduse tunne on kahtlemata, tõde suure algustähega. Vaieldamatu ja võimas, hoolimata sotsiaalsest konstruktsioonist, et oleme valmistanud sümboleid, milles on ka palju tõtt.
Palju sügavamal tasandil ja paljudel juhtudel selle esimestest inimrühmadest alguse saanud sotsialiseerumise ja tähenduste omistamise lõplikuks põhjuseks on asjaolud, mis on tähistanud evolutsiooni kulgu. Asjaolud, mida tähistab loodust täis stseen, näiteks keskkond, milles inimene on arenenud sadu tuhandeid aastaid.
Raam, milles ta on liikunud, puudelt alla laskunud ja püsti kõndinud. Võib-olla seepärast ergutabki roheluse vahel jalutamine loovust ja paneb meid end vabamalt tundma. Neuroloogia on avastanud, et kõndides vabaneb otsmikusagara ehk aju osa, mis säilitab kontrolli meie emotsioonide üle.
Tänu kõndimisprotsessi automatiseerimisele ja nõuete puudumisele loomulikus keskkonnas, mis ei nõua meie tähelepanu kiiresti, vabastame aju, mis hakkab tundma vabanemist. Selles mõttes tabab inspiratsioon meid kõndimas või lõdvestununa, vastupidiselt sellele, mida tavaliselt öeldakse… Tegelikult, kui loodus siseneb sündmuskohale, voolavad ideed kergemini, me saame end lahti ühendada ja tunneme end vabastatuna.
Tunne end osana tervikust
See on ka vabastav vetes sukeldumise maagiline tunne, kas merre või muusse looduslikku enklaavi sisenedes ja isegi kunstlikult. Eelnevale arutlusele lisandub kokkupuude vedela elemendiga, omamoodi tagasipöördumine emaüsasse ranges ja ülekantud tähenduses, samamoodi nagu see toimub loodusega üldiselt. Vees, elu algallikas, lõõgastumine on suurem, rõhutades võimalusel rohkem vabadustunnet, mida looduskeskkond meile edasi annab.
Idülliline loodus on see koht, mida meie aju määratleb oma koduna, meie ideaalse elupaigana, mille jaoks see on tõesti loodud. Arvestades linna poolt pealesurutud rütmi, linnaelustiiliga kaasnevat hüperaktiivsust, kontakt loodusega on parim palsam, see vajalik ravim, mida meie keha otsib. Seal on linn, sudupilv, selle hüperaktiivsus, asfaldihullus ja selle mahajätmine on suur kergendus. Absoluutne vabanemine tunda, et oleme osa tervikust.
See esivanemate geneetiline kood, mida loodus väidab, see meie anatoomia, mis hõlmab jätkuvalt keskkonda ja jälestab meeletut kaasaegset elu, nõuab meilt hoopis teistsuguseid stiimuleid kui need, mida meie otsustavus kiiresti elada suudab. Nagu sõnum merre visatud pudelis, mis kätkeb endas aegade öö saladusi, palub see meilt abi. Õhku jääb õhku küsimus: kuidas kaitsta end iseenda eest?
Kui soovite lugeda rohkem sarnaseid artikleid Miks annab loodus meile vabaduse tunde?, soovitame teil siseneda meie kategooriasse Keskkonnatervis.
